Seekord oli veelgi põnevam, sest saime oma paarilistega üksteiselt verd võtta. Seda muidugi vabatahtlikult.
Alguses seletati meile väga täpselt, mida kõike vere võtmiseks vaja on ja kuidas seda teha. Lisaks vere võtmisele, määrasime ka oma veregrupi. Ka see protsess räägiti täpselt lahti. Vere võtmiseks ja veregrupi määramiseks on vaja järgmisi asju: salvrätik, kummikindad, veregrupiplaat, skarifikaator ehk nõel, kuiv vatt, piirituse sisse kastetud vatt, histoloogiline klaas. Asi käis nii: kõigepaelt paned kummikindad kätte, siis puhastad piiritusega näpuotsa ära (soovitatavalt vasaku käe neljanda näpu, sest seda ei kasutata nii palju)ja lased piiritusel kuivada. Seejärel võtad nõela ja lükkad tera 45kraadise nurga alt sisse ning pigistad näppu, et veri hästi välja tuleks. Esimese veretilga peab puhta vatiga ära pühkima, järgmised kolm tilka paned klaasplaadile erinevatesse nurkadesse. Siis võtad veregrupiplaadi, mis on plaat, millel on väiksed lohukesed, kuhu tilgutatakse erinevaid lahuseid ja nende lahuste sisse omakorda tilga verd. Ühes lohukeses on füsiloogiline lahus, teises sinine ja kolmandas kollane lahus. Klaasplaadi nurkadelt paned vere erinevate lahuste sisse ja segad natuke. Varsti on näha, et veri muutub mõnes kohas tükiliseks. Lohukeste kohal oli kirjas kas 0, A või B ja vastavalt sellele, mis lohukestes veri tükki läheb, see veregrupp on . Minul läks veri tükki A-s ja B-s ning seega on mul AB-grupi veri. See on kõige vähem levinud veregrupp Eestis.
A grupp A antigeen B antikeha
B grupp B antigeen A antikeha
AB grupp A ja B antigeen antikehi ei ole
0 grupp antigeene ei ole A ja B antikeha
Kui olime oma veregrupi teada saanud, siis tuli üks naine ja rääkis meile Kohtla-Järvel olevatest poolkoksimägedest. Need tekivad sellest, et keemiatoodete tootmisel ülejäänud jäägid kuhjatakse mägedeks. Nende mägede vahel on ka nn. õlijõed. Mäed ise on hallid ja sealt välja voolav vesi pruun. See vesi läheb aga Läänemerre ja ka maapinda, kus kasvab rohi, mida lehmad söövad. Seega saastavd need mäed tugevalt vett, maapinda ja ka õhku. Korraldati katse, mille käigus külvati väiksele platsile mäe peal muruseemet. Selle eesmärgiks oli vähendada saastet tekitavate bakterite arvu. Muru kasteti mikroobidega, kes sõid saasteaineid ja suurendasid murus mikroobide arvu. Suudeti kindlaks teha, et muruga kaetud osal oli 56 liiki mikroobe aga tavalisel mäel ainult 27 liiki, neist kattusid vaid 9 . Seega on niimoodi tõesti võimalik saastet vähendada aga see läheks liiga kalliks maksma.
Praktikumi lõpus saime näha oma õhukülve. Bakterid seal peal olid tõesti hakanud paljunema ja moodustanud kolooniaid. Mõnedel karpidel oli väga palju hallitustäpikesi, kuid osadel ei olnud peaaegu midagi silale nähtavat. See kõik olenes sellest, kus koha peal külvi teostati. Minu ja Kaia karbis oli küllaltki palju kolooniaid, kuigi need ei olnud väga suured. Meile öeldi, et karpe ei tasuks kaua lahti hoida, sest pole kindel, mis bakteritega on tegu ja osad võivad olla ohtlikud. See praktika oli tõesti väga vahva ja huvitav, sest ise sai kõike järele proovida ja ei pidanud ainult kuulama. Samuti sain teada oma veregrupi, mis küll õnnetuse puhul alati üle kontrollitakse, aga ikkagi on hea teada. Kuulsin palju uut, millest varem midagi ei teadnud ja minu meelest on sellised praktikad hea alternatiiv igavale koolitunnile, kus ainult teooriat õpitakse.
No comments:
Post a Comment