Biotehnoloogia praks kaks

Esmaspäeval, 17. novembril käisime jällegi zooloogiamuuseumis praktikal.
Seekord oli veelgi põnevam, sest saime oma paarilistega üksteiselt verd võtta. Seda muidugi vabatahtlikult.
Alguses seletati meile väga täpselt, mida kõike vere võtmiseks vaja on ja kuidas seda teha. Lisaks vere võtmisele, määrasime ka oma veregrupi. Ka see protsess räägiti täpselt lahti. Vere võtmiseks ja veregrupi määramiseks on vaja järgmisi asju: salvrätik, kummikindad, veregrupiplaat, skarifikaator ehk nõel, kuiv vatt, piirituse sisse kastetud vatt, histoloogiline klaas. Asi käis nii: kõigepaelt paned kummikindad kätte, siis puhastad piiritusega näpuotsa ära (soovitatavalt vasaku käe neljanda näpu, sest seda ei kasutata nii palju)ja lased piiritusel kuivada. Seejärel võtad nõela ja lükkad tera 45kraadise nurga alt sisse ning pigistad näppu, et veri hästi välja tuleks. Esimese veretilga peab puhta vatiga ära pühkima, järgmised kolm tilka paned klaasplaadile erinevatesse nurkadesse. Siis võtad veregrupiplaadi, mis on plaat, millel on väiksed lohukesed, kuhu tilgutatakse erinevaid lahuseid ja nende lahuste sisse omakorda tilga verd. Ühes lohukeses on füsiloogiline lahus, teises sinine ja kolmandas kollane lahus. Klaasplaadi nurkadelt paned vere erinevate lahuste sisse ja segad natuke. Varsti on näha, et veri muutub mõnes kohas tükiliseks. Lohukeste kohal oli kirjas kas 0, A või B ja vastavalt sellele, mis lohukestes veri tükki läheb, see veregrupp on . Minul läks veri tükki A-s ja B-s ning seega on mul AB-grupi veri. See on kõige vähem levinud veregrupp Eestis.

A grupp A antigeen B antikeha
B grupp B antigeen A antikeha
AB grupp A ja B antigeen antikehi ei ole
0 grupp antigeene ei ole A ja B antikeha

http://www.kliinikum.ee/verekeskus/?menu=9&mod=page&id=5

Kui olime oma veregrupi teada saanud, siis tuli üks naine ja rääkis meile Kohtla-Järvel olevatest poolkoksimägedest. Need tekivad sellest, et keemiatoodete tootmisel ülejäänud jäägid kuhjatakse mägedeks. Nende mägede vahel on ka nn. õlijõed. Mäed ise on hallid ja sealt välja voolav vesi pruun. See vesi läheb aga Läänemerre ja ka maapinda, kus kasvab rohi, mida lehmad söövad. Seega saastavd need mäed tugevalt vett, maapinda ja ka õhku. Korraldati katse, mille käigus külvati väiksele platsile mäe peal muruseemet. Selle eesmärgiks oli vähendada saastet tekitavate bakterite arvu. Muru kasteti mikroobidega, kes sõid saasteaineid ja suurendasid murus mikroobide arvu. Suudeti kindlaks teha, et muruga kaetud osal oli 56 liiki mikroobe aga tavalisel mäel ainult 27 liiki, neist kattusid vaid 9 . Seega on niimoodi tõesti võimalik saastet vähendada aga see läheks liiga kalliks maksma.

Praktikumi lõpus saime näha oma õhukülve. Bakterid seal peal olid tõesti hakanud paljunema ja moodustanud kolooniaid. Mõnedel karpidel oli väga palju hallitustäpikesi, kuid osadel ei olnud peaaegu midagi silale nähtavat. See kõik olenes sellest, kus koha peal külvi teostati. Minu ja Kaia karbis oli küllaltki palju kolooniaid, kuigi need ei olnud väga suured. Meile öeldi, et karpe ei tasuks kaua lahti hoida, sest pole kindel, mis bakteritega on tegu ja osad võivad olla ohtlikud.

See praktika oli tõesti väga vahva ja huvitav, sest ise sai kõike järele proovida ja ei pidanud ainult kuulama. Samuti sain teada oma veregrupi, mis küll õnnetuse puhul alati üle kontrollitakse, aga ikkagi on hea teada. Kuulsin palju uut, millest varem midagi ei teadnud ja minu meelest on sellised praktikad hea alternatiiv igavale koolitunnile, kus ainult teooriat õpitakse.

Biotehnoloogia praks

Reedel, 14.novembril toimus TÜ zooloogiamuuseumis biotehnoloogia praktikum. Meid juhendas Kaarel , kes oskas meile kõik väga hästi arusaadavaks teha.

Istudes laua taha, jäid kõigepealt silma põnevad terava otsaga aparaadid. Kohe meile seletati ka seda, mis need täpselt on ja mida nendega teha saab. Need olid erineva mahuga automaatpipetid. Neid oli kolme mõõtu ja igaüks mahutas erineva hulga vedelikku. Pärast lühikest kuiva trenni, saime kohe nedega ka vett ühest tuubist teise panna. Kui põhimõte sai selgeks asusime natuke raskema ülesande juurde.

Ülesandeks oli teha paari peale üks DNA restrikteerimine. See tähendab, et me lõikasime DNA-d. Selle jaoks oli meil tarvis rida põnevaid vedelikke: vett, lõigatavad vektorit ehk DNA-d, puhvrit, ensüümi, värvi. Kasutatav DNA oli bakteri faagi ehk viiruse oma. Meie ensüümi nimeks oli Pau1, mis esmapilgul tundus küll Paul:). Igatahes pipeteerisime me kõik need ained ühte tuubi ja kasutasime masinat nimaga vortex, et see väga väike kogus seguneks tuubis. Siis panime tuubi fuugi alla, mis segas seda lahust veelgi ja kõige lõpuks panime proovid inkubeerima. Meie ensüümiga proov pidi inkubeerima 37 kraadi juures ja seda umbes pool tundi. Pärast seda pandi kõigi proovid spetsiaalse geeliga kaetud veevanni ja tehti elektrolüüs. Selle tulemusena DNA-d lõikusid ja mida rohkem lõikeid oli, seda rohkem liikus DNA ka edasi. Meie ensüümiga DNA tegi ainult ühe lõike aga mõnedel oli isegi 8 ja rohkem lõiget. Tänu värvile , mida lisasime, oli pimedas ruumis neid lõikeid ja liikumist väga hästi näha.
Väikesel vaheajal ( 15 min. ) tegime ka bakterite õhukülvi. Tassilt , millel oli sööde(süsivesikud, valgud), pidime kaane pealt võtma ja sellega lihtsalt igal pool ringi käima. Nii kogunesid sinna bakterid, mis seal väikese aja pärast kasvama hakkasid. Peale külvi pannkase kaan karbile peale ja alused asetatakse pimedasse kappi toatemperatuurile. Tavaliselt hoitakse neid temperatuuril 37 kraadi , aga kuna meil kasvavad need kolm päeva, siis sobib ka toatemperatuur.
Niimoodi lõppeski meie esimene parktika. Jäime huviga ootama esmaspäeva, sest tahtisme juba näha, mis on meie korjatud bakteritest saanud.

http://et.wikipedia.org/wiki/DNA

Mikromeierei.

Mikromeierei on EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi, toiduteaduse ja –hügieeni osakonna õppe-, katse- ja arendustöö laboratoorium, mis käivitati 2007. aasta septembris.
Maaülikooli endise peahoone keldrikorruselt leiab peaaegu kõik seadmed, mida ühes õiges piimatööstuses vaja läheb. Ent tööstuses võtab üks masin enda alla terve suure ruumi, siis sealsed aparaadid mahuvad ära kahte tuppa.
Meierei masinad on tööstuses kasutatavate miniatuursed koopiad, seepärast on ka nimi mikromeierei.
Mikromeierei plussiks on asjaolu, et piimatoodete tegemist harjutades saab läbi ajada suurte kulutusteta ja kasutada väiksemaid koguseid kui päristööstuses.

Mikromeiereil on mitu otstarvet. Kõige tähtsam on mõistagi tudengite õpetamine kaasaegsel tasemel. Seal saavad õppust piimatehnoloogia ja loomakasvatuse õppurid.
Meiereis saavad tulevased piimatööstuste spetsialistid harjuda ka hügieeninõuete täitmisega. Praktikumides tuleb kanda kitlit ja mütsi, just täpselt nii, nagu ka pärast lõpetamist ettevõttes tööd tehes.

Kuid lisaks õppetööle on maaülikooli meierei uksed avatud piimandusspetsialistidele, kes saavad teha seal tootearendust ja välja töötada uusi tehnoloogilisi lahendusi.

Eestis on selline mikromeierei ainulaadne.
http://www.emu.ee/356229

Piima ennast valmistatakse järgmiselt:

1.Kõigempealt määratakse piima rasvasisaldus.

2.Järgmisena eraldatakse piim lõssiks ja kooreks, seda tehakse separaatori abil. Kui piim on liiga rasvane, siis lahjendamiseks lisatakse lõssi. Seejärel mõõdetakse rasvasisaldus uuesti.

Separaator

3.Edasi läheb piim homogenisaatorisse.Homogenisaatoris tekib piima pinnale rasvakihti ja suured rasvatükid suunatakse läbi väga väikese pilu ning need muutuvad nii väikesteks, et enam pinnale ei tõuse.

Homogenisaator

4.Viimasena hävitatakse piimas olevad bakterid pastörisaatori abil. Piima kuumutatakse temperatuuril 72-74°C 15-20 sekundit. Seejärel piim jälle jahutatakse maha ning valmis ta ongi.

Pastörisaator

Masinatest nägime veel ka jäätisemasinat. See pidavat olema kõige populaarsem, kuid ka üks pirtsakaimaid aparaate – esimeste kasutuskordade ajal pritsis ta tudengid ja õppejõud jäätisega kokku, nüüd suudetakse teda juba veidi taltsutada.

Jäätisemasin (vasakul)

Käik mikromeiereis oli tõesti väga põnev ja huvitav , eriti just selle pärast, et ise sai lähedalt piima valmistamise protsessi näha ning maitsta lõssi ja koort.